Tavalised lõikemehhanismid jagunevad üldiselt kahte kategooriasse: edasi-tagasi liikuvad ja pöörlevad. Edasi-tagasi liikuvatel hekilõikuritel on tavaliselt kaks piklikku hammastega tera, mida hoitakse surve all tihedas kontaktis; vänt- või nukkmehhanism liigutab ühte tera lineaarse edasi-tagasi liikumisega. Kui oksad sisenevad lukustuvate, liikuvate hammaste vahele, lõigatakse need maha sarnaselt kääridega. See konfiguratsioon on levinud kaasaskantavate hekilõikurite puhul; see sobib keskmise jämedusega okstele ja annab suhteliselt puhtad lõiked. Seevastu pöörlevad hekilõikurid koosnevad tavaliselt piklikust liikuvast labast ja statsionaarsest tähekujuliste hammastega lõiketerast. Mootor paneb liikuva tera pöörlema, luues lõikepunktid vastu fikseeritud tähekujulisi hambaid, et lõigata piludesse sisenevaid oksi. Lisaks võivad suured sõidukile või traktorile veetavad trimmerid kasutada ketassaelehti; seda tüüpi konstruktsioon sobib paremini jämedate okste või ülekasvanud puitunud põõsaste käsitsemiseks.
Pihuseadmetes sisaldab ülekandesüsteem sageli sidurit ja käigukasti. Võttes näiteks bensiinimootoriga mudeli: kui mootor saavutab määratud kiiruse, lülitub sisse tsentrifugaalsidur, et edastada võimsus reduktorkäigukasti. See käigukast vähendab kiirust, suurendades samal ajal pöördemomenti, ja samaaegselt muudab pöörleva liikumise tera edasi-tagasi liikumiseks nuki või ühendusmehhanismi kaudu. Elektrilised mudelid käitavad lõikepead tavaliselt kas otse mootori või lihtsa reduktorsüsteemi kaudu. Suurte sõidukitele paigaldatavate trimmerite puhul edastatakse jõud sageli hüdrosüsteemide või pikkade veovõlli kaudu noole otsas olevale lõikepeale; teleskoopvarred, pöördemehhanismid ja sammusilindrid võimaldavad laias valikus positsioneerimist ja orientatsiooni reguleerimist.
Tera materjal ja hammaste disain mõjutavad otseselt lõikamise tõhusust ja vastupidavust. Tööstusstandardi lõiketerad on tavaliselt valmistatud 65 Mn terasest, suure süsinikusisaldusega terasest või muust legeerterasest ning pindu on sageli kuumtöödeldud või kaetud, et suurendada kõvadust ja kulumiskindlust. Hammaste disain peab tasakaalustama lõikamisvõimet tõhusa prahi eemaldamisega, et vältida okste kinnikiilumist hambapiludesse. Nende mehaaniliste põhimõtete ja struktuuriklassifikatsioonide mõistmine aitab selgitada erinevate mudelite erinevusi seoses tööstsenaariumide, sihttaimestiku ja hooldusnõuetega.
